Digitiger miniblog
Pärnumaa loodus, Soomaa
«Loomingu Raamatukogu» 1988
44—46 (1612 1614)
Eesti NSV Kirjanike Liidu ajakiri
ilmub 1957. aastast
* * *
HANDO RUNNEL
LAULUD EESTIAEGSETELE MEESTELE
«Loomingu Raamatukogu» 1988,
44—46 Tallinn Kirjastus «Perioodika»
Kõik õõtsus me ümber, kõik lõõtsus me rinnas
et vaevalt said aru, kus kuri, kus hea,
me olime põhjani pööratud pinnas
ning hõlpsasti segi läks peksetud pea.
Me jätsime kodud, meil kahju ei olnud,
me vaevata jätsime omaksed, õed,
me võtsime hääks, mida paljudel polnud
nood võõramaa valtsidel valtsitud tõed.
Nood laulsid me kodust kui pahemast paigast,
kus muist olla, muide, me isade süü.
Neid viletsaid viidi, nad tarkust said paigast,
kus sulastel seljas on triibuga rüü.
Me jätsime kodud, meil kahju ei olnud,
kõik valu ei olnud küll vaikinud veel,
me jaoks aga ikkagi ilmas muud polnud
kui tohuvabohu tormtohutul veel.
II
Uks raius me seinasse augu ja teine lõi sinna trellid,
kuid ikka on nemad õiged ja pärani puhtad sellid!
III
Ei pääse, paraku, leina eest ka need, kes on karastatud.
Ka meil on mure: me seina seest on unenäod varastatud!
Need olid targad käed. Nad tundsid põlde ja loomi.
Nad teadsid, kui vihma toob päev siis jooksvavimm vaevas sooni.
Need olid rumalad käed, kui kiusas viinapoolik;
siis nutsid need üksikud käed, et elu on pagana poolik.
Kuid need olid töömehekäed. Nad hoidsid elust kinni.
Need olid tohutud käed. Kirstu kaas mahtus vaevu kinni.
II
Läks külamees külmale maale, läks külamees kaugele raale,
läks pillita-pullita peole, läks talupoeg tundmata teole.
Läks kolgamees maailma laia, läks külla pealt kütmata majja
läks pooleldi paljajalu, jäi töötapjat töinama talu.
Läks nii nagu viidi neid hulgi, läks pärandus üksipulgi,
jäid lastele laul ja luule, neid võõrad kõrvad ei kuule.
III
Läks künnimees künnivaole, juba lind lendas mere poolt jaole.
See lind oli kajakarajakas, too valge ja uhke kajakas,
nii ropuks jäänud ja roju. Tuli mere pealt maalase koju!
Nii kehvad on kalakursid. Kõik mullased ussijursid on head talle,
head üleliia põld puhtam kui Pärnu või Riia
või Tartu või Tallinna räpped. Ja puuduvad lõhnad ja läpped.
Neid linde vist liginev surm saadab siia,
neid prügitündreil jo näib üleliia,
läheb künnimees künnivaole, nad jõuavad siiagi jaole.
SÄÄL TEEL KUS INGEL VALVAB
Sääl teel, kus ingel valvab Iru linnust,
mul võõras vahiline haaras rinnust:
Kudaa, kudaa! ta näitas püssitääki,
muud midagi ei mõistnud mulle rääki.
Ma olin isamaal. Ta võhivõõras.
Kas oleks tapnud ta mind jahijõõras,
kui oleksin ma väega putket teinud?
Oh isamaa, mis olen ma sul teinud?!
Õks inimpõlv sõjast on möödunud juba,
kuid ikka ei anta seal ööbimisluba
su vennale ega su õele!
Kes mujalt on tulnud kui en-es-vee-ellist,
kell üheksa stardivad «Viru» hotellist,
et tunnikski Tartusse jõuda!
On kurdetud-kaevatud sinna ja siia,
et Raadilt võiks lennukid minema viia. . .
ent polegi meest, kellelt nõuda!
Küll talitab valitsus Toompeal ja lossis,
kuid nendegi näod aina enam on lossis
kui saaksid veel sillagi jõele!
Selle ees vänta või filmi,
mujalt poolt linn on logu,
ülikool vaiadel vajub,
repetab raamatukogu.
Üksteise kannul ära
läevad siit vaimsemad mehed,
välja surnud on viimsed
ajakirjad ja lehed;
sügisel saabuvad siia
veel mõned teklites noored,
uss on ju neilgi rinnas,
ainult kõlkad ja koored.
Maailm ön väike, väike ja vana,
tõdedel kõigil on tõbede maik,
kukel on kergem, kuid ole sa kana,
hellaks võib minna su pesaduspaik.
Pajad on paisunud, leemed on lahjunud,
ausõna aurustub, sadeneb sõim,
sõber on raskelt su rinnale langenud,
lutsutab ligimest kauge keskvõim.
Noorus oli raske, haridust ei antud,
kaikaid kodarasse saksad pildusid,
adra taga käies mõte tööle hakkas,
oma käe peal tähed selgeks õppiski.
Oma ajalehte himu käima panna,
tsensor seisis vastu, kõik see pahandas,
vaimustuselondi, mis ju rinnas põles,
metsalise kombel elu kahandas.
Ühe käega atra, teise käega sulge,
kolmandaga kannelt hoidis ärgas mees,
kopsuhaigus murdis selle elujulge,
tema sõna elab kirjatähe sees.
Kuidas teha tegijaid, tulululu, tulululu,
sakutada saamatuid, tulululu, tulululu,
koristada kirikuid, tulululu, tulululu,
rahaks teha raamatuid, tulululu, tulululu
tulutahtsi mõteldes, tulululu, tulululu,
tõugeldes ja tõteldes, tulululu, tulululu,
tehakse me tulevik, tulululu, tulululu,
ilmaütlev, imelik, tulululu, tulululu.
Ela hästi, vader, paberite paber,
vaatan veel su lõusta, sa võid tähtsaks tõusta,
võim ja vägi sulle, mure-aga-häbi mulle!
Aga Schopenhauer ega Bruno Bauer,
Dühring ega Trotski, Nietzsche ega Croce
ulla-ulla ei saa,
tuppa tulla ei saa!
Käib las käia! Linn on tõesti tühi,
aeg ehk hõlpsamini läheb edasi,
kui käib leht ükskõik kui täis või tühi,
igal pool võiks olla oma «Edasi»
vanglas «Vangla Häälgi» käinud muiste.
Tühi teab, ehk käib veel edasi...
ja mis uut on vanglas, seal on tõesti tühi.
Tühjem küll kui siin, kus käib veel «Edasi».
Meie õnn on kindel igas lõigus, igal rindel,
see on tõde, see on tees, usu, seltsimees!
Meie onn on kindel igas lõigus, igal rindel,
õnn on leivas, õnn on vees, usu, seltsimees!
Kui on päral lell ja nõbu isa-ema õde-vend
taevani siis tõuseb lõbu siis ei tunne venda vend
teeme mürtsu terve öö see on väga lõbus töö.
Lõbus töö on pakkimine väga väga lõbus töö
pakkidega rändamine väga väga lõbus töö
kus on ees üks suguvend säeme ankrusse me end
pambud lahti varna vöö see on väga lõbus töö.
Me kaitseme kõigelpool õigust.
Me kaitseme ainukest õigust.
Kus õigust kaitsta ei saa.
Sääl kaitseme vähemalt õiglust
Kus õiglust kaitsta ei saa.
Sääl vähemalt humanismi.
Kus humanismi ei saa.
Sääl vähemalt sotsialismi.
Jah muidugi sotsialismi.
See on see töö mida teeme.
Kõik aeg seda asja a’ame.
Me käes on kilp, mõõk ja kaalud.
Ja meie teha on õigus.
Eesti mees veel mõtleb, arvab:
kas võib üldse püüda sääl?
Teine mees ei mõtle-arva,
juba ootab augu pääl.
Ma seisan sabas ja seisan
(mis loevad su juhiload?!)
paar tundi kui seisnud olen
äkki hüütakse: otsas on oad!
Nõmmel elavad nõiad,
Toompeal olevat tondid,
Lasnamäel külmanud lõhki elevantide londid.
ma tulen ja rüüpan, üle huulte käib ohhki
sul jätkub veel ikka neid mulluseid ube,
me kandis on kohvikriis täiesti jube.
Tühjaks jäävad kolga-külad,
luuramas sääl käivad külad
mujalt tulnud mustad hõimud.
Neid ei ole saatnud võimud.
Need on isemoodi mehed,
neid ei peata peremehed:
Mogri Märdid, Tõnissonid,
Matsid, Pätsud, Punnissonid.
Maa on maetud, mul jääb minna
kurgikülast kuldalinna.
Olgu ma või viimne ketser:
Tallinn parem on kui Petser.
Me kasvame kokku Koolaga
ja Uural on eriti kallis,
nemad aitavad meid ju soolaga
ja annavad abi metallis.
Suur sõprus meid ühendab ülevalt
see tunne meis tiheneb üha,
sest kõik, mida antakse ülevalt,
on paratamatu ja püha.
Suur asi on kommunistlik partei,
on rumal, kes arvata söandab, et ei.
Ei-ei, ei-ei, ei-ei, ei-ei.
Suur asi on kommunistlik partei.
Kui ära kaoks kommunistlik partei,
kas elu siis edasi läheks või ei?
Ei-ei, ei-ei, ei-ei, ei-ei.
Kui ära kaoks kommunistlik partei.
Päev kustub, kuid kommunistlik partei
ka pimedas valvab ja kamandab: Hei!
Hei-hei, hei-hei, hei-hei, hei-hei!
Päev kustub, kuid kommunistlik partei
Me ehitame hoonet,
sel puudub vundament,
me valget viina joome,
sel puudub sakusment.
Me kõht ei ole tühi,
ei ole täis me pea,
kui tõuseme, siis teeme,
kas valmis saab, ei tea.
kunstväetisest sinavad väljad
nii ääreta suured ja hääd
kui kollaselt kiirgasid nemad,
kui looma hakkasid pääd.
Sääl pääde sees aimdus nisu
ning kollase-lõhnane sai.
Mul tõusis suur söögi-isu.
Ja nii minust eestlane sai.
Ma võtsin naise, ta nimi on Epp,
ja meil on maja ja majal on trepp.
Kui trepist minna, on sissekäik,
kui trepist tulla, on väljakäik.
Ma võtsin naise, ta nimi on Epp,
meid ootab tundra või näljastepp.
Me armastame teineteist,
kuid meie saatus ei sõltu meist.
Me armastame teineteist,
parteis ei ole kumbki meist.
ta ilusaid pilte teab «Burdast»,
teab moode, mis toob «Siluett»,
foksterjerist räägib ja hurdast
ning kõigest, mis noobel ja nett;
ta rõõmu saab kuulust ja klatšist,
ta vaimustub vasikast,
ei hooli ta hokimatšist,
ei riigimasinast;
ta mõnikord mõistmatult kurb on,
maailmast ei tule siis see,
tas endas siis miski absurd on,
kuid see pole see, pole see!
Süütus on tüütus: ta haliseb pärast,
mispärast ikkagi kasvas koor,
sinna kus süda veel sündmatult noor,
tunneks ja tuikaks süütuse pärast.
Tüütu on süütus! ta pärib meilt pärast
mispärast maailm ei püsinud noor,
kurja tegu miks kirmestas koor,
kõike, mis peetud, on petetud pärast
miks on see maailm kui häbita hoor?!
Kui Molotov ja Ribbentrop
meid nülgisid - see oli ropp,
see oli ropum veel kui ropp,
mis Molotov ja Ribbentrop...
ah vennad, võtke toost või tropp,
sest kõik see ilm on õel ja ropp!
Ees on tormide aeg. Jälle rappuvad juured,
väiksed kistakse maast, maha murtakse suured
Jälle vaevatud maalt kostab haigete hälin,
jälle tornide päält kostab lollide lälin.
võrratu vesi, venib kui ila,
kuivanud suuga käid lakkumas tila;
ilane tila ilustab elu,
elustab ilu, tilu-lilu.
enne kui see Hiina jõuab,
üle Peipsi vete sõuab,
Mehikoormast maale sajab,
vangikongid püsti ajab,
tanguks tambib viinavilja,
siis on otsas, siis on hilja,
hiinlane võib jääda kauaks,
ta võib muuta ühishauaks
kõik see õndsa Eesti ala,
nüüd veel saab, nüüd viina vala!
Raha kaotab ostujõu,
valitsejad peavad nõu,
rahal pole kaubakatet,
tuleb teha suitsukatet.
Raha kaotab ostujõu,
valitsejad peavad nõu,
kõik on kole kulukas,
ainult viin on tulukas.
Raha kaotab ostujõu,
valitsejad peavad nõu,
neil on raske, meil on raske,
aga tuul käib läbi taske.
Kõik me nendest nooremad,
ajaloo jaoks tooremad.
Kõik me alles oleme,
küpsetuses põleme.
Milleks aeg meid praegu praeb,
Jumal taevas teab ja kaeb.
Kus on pori pisut paksem,
seal on elamine saksem.
Seal võib viimaks aega viita,
nina näperdada, kiita
oma isamaad ja aateid,
tuleviku-väljavaateid.
Ta tegi lehte, oli «president»,
siis maksid margad, mitte kroon ega sent
Päris presidendiks oli pärast Päts,
ja Pätsi käes just kõik lörri läks.
Oh võta viina, kui kurb on hing,
lips võta kaelast, tee lahti ling.
Kes võtab viina, see õnnis on,
nii ütles õkvalt Jaan Tõnisson.
Vana-Jumal vaatas päält!
Kas ta kordki tõstis häält?!
Milleski ma olen süüdi.
Millestki ma olen prii.
Isamaa mul maha müüdi
Kes sest süüst on päris prii?
Vana-Jumal vaatas päält,
tema ka ei tõstnud häält!
siin kõik on vaiksed ja salad,
siit tõuseb maarahva tõug,
siit minema kipuvad jalad,
siin alati väriseb lõug
kas hirmust või vangis vihast
käe naale siin pannakse pää,
vaim niiviisi jagu saab lihast,
muud moodust üle ei jää.
Põeb jalge.all kivikallas,
ise priiskame oma vabatvallas,
rahad rusikais, tobid laetud,
silmad sirmiga kinni kaetud.
me oleme kasumikütid.
Käpp kullas või perse mullas!
küll Rebane hõiskas, küll Mullas,
kui eestipoiss nabiti sõtta,
kui maad tuli kaitsta või võtta
käpp kullas või perse mullas.
Maid olen näinud ja puha, kõigis on oma kultuur.
Kussa on peldik puhas, kus on roojus suur.
Kussa päevaleht kelgib: haridus nii-nii suur.
Haridus pole peldik, peldik on kultuur.
Ilus punane peldik peegeldub Peipsi vees.
Saabuvad sugupõlved istuvad kord seal sees.
Kord elas üks pasunapuhuja,
ta pani pasuna suhu ja
ta puhus, kuid õhk ei käind läbi,
seal pasuna sees oli käbi.
Kord elas üks pasunapuhuja,
ta pani pasuna suhu ja
ta pingutas nõnda et puhus
verd kosena kopsudest suhu.
Kord elas üks pasunapuhuja,
ta pani pasuna suhu ja
jäi kuulmata kõigil see lugu.
See oli üks õnnetu lugu.
ja ütles, me olla elus,
me päevad olla veel ees.
Ning seda õnne kuuldes
meil olid silmad vees.
Nad lõbusõitjad ei olnud küll,
ka kalurikuube neil polnud üll.
Nad polnud ka põgenikkude paar,
neil olemas oli nende oma saar.
Uks mure neil oli küll hinge pääl,
ei muidu see paat oleks seisnud sääl.
Paat põhjani pehkinud, pardani vees.
Ja mõlemad sõudsid, see naine, see mees.
Tark sõber vastab, tark sõber teab
Nii nagu juhtub, nii ongi hea
Sest kõik mis juhtub, on ju progress
Progressi suunab suur interess
See teenib rahvaid, see teenib maid
Et elaks hõrnad, et elaks haid
Kui keegi kaobki, siis selleks et
kord kaoksid võitlus ja endapett
Kui keegi kaobki, siis selleks just
et täide viia üht unistust
mis ütleb üllalt, et kõik on üks
et mitmest siiski saab lõpuks üks
Kas aga lohtu on rahva jaoks
kui tema keel kord maailmast kaoks
Ei leia lohtu küll minu meel
kui ilmast kustub mu emakeel
Ema-õe, ema-õe,
kas sa jõudsid üle jõe?
mul on kuklas kuuliaugud,
ma ei näe sind, ema-õe!
Polnud kohta kus kükal käia,
polnud maakest kus magada võiks
kõigist küladest rühiti mööda,
piimad põrusid mannergus võiks.
Voonad möögisid maha jäädes,
loomad jõurasid, kaotasid jõu,
sõrad murdusid kruusastel teedel,
tuli puhata, muud polnud nõu.
Ikka mõeldi veel mereni jõuda,
murda rannani, hankida laev,
selles lootuses teele tuldi,
selleks ette võetigi vaev.
Tehti suitsu ja suleti silmad,
juba lõhnasid kusagil veed,
aga rinne kannule jõudis,
taganttulejad täitsid teed.
Teekond seekord jäi sinnapaika,
joodi puskarit, istuti soos,
minna tagasi sünnipaika
oli lollus selles lollis loos.
Me tahtsime tihtida paadi,
kus muretu ase päras,
me tahtsime kaduda kaldalt,
mis vappus veel sõjakärast.
Käed küürida tahtsime kõigest,
mis sõja ja surmaga seotud,
et mitte kübetki kanda
nii jäledat inimsoo teotust.
Me saime laeva valmis,
kuid käsi puhtaks ei saanud.
Kõik häbi, mis maailmas olnud,
on meiegi häbiks saanud.
Kas põles katus või taevalagi,
ta kuma otse me pääle jäi,
ma tõstsin käed oma silmade ette,
kuid läbi kätegi kumama jäi.
See oli nõnda, mu suu muudkui karjus,
ja teised ma kuulsin karjusid ka,
sääl vend ja õde ja ema, kus keegi,
toa pimedast hüüdsid üht ainsamat: aaaa!
Ma tõukasin rususid, emani tahtsin,
ma läksin oh, nüüd olin põlvili maas!
kõik olime maas nii väetid ja väiksed,
ei enam rõivaidki ümber üks raas.
Ma leidsin ema, ta hingas mu näole,
kõik olid alles, kõik elasid veel,
kuid sõnu öelda ei suutnud keegi,
nii aegamööda käis kõikidel keel.
Sain öelda silbi, see minema hakkas
ja peaaegu aasta viibis teel,
ent ema sosin mu poole hõljus
võib-olla sajand või rohkemgi veel.
Neid aastasadu sääl sekundhaaval
ma ootama pidin oh õud, oh õud!
ma lugesin sekundeid sada või tuhat,
siis tundsin, et edasi lõpeb jõud.
Iga sekundi lõpp venis verstade taha,
iga versta peal tulp, iga tulba ees aed
- ei tulema tulla, ei minema minna,
aina olla ja näha, kuidas langevad laed
tol 1-toll il tme peale, ja keegi ei liigu,
ja maailmaruum on tulesid täis...
Ei paistnudki lõppu tol langemisviivul,
sel polnudki lõppu, mis lõpuna näis.
Sõjasõdurid käisid pidudel, sõjavangid talutöödel,
külarahvaga aset jagati sõjasegastel armuöödel.
Mõne saatuseks kodumaatus, mõne saatuseks tobe surm
inimene neid taga nuttis, endist viisi haljendas nurm.
Tagasi tuli ja murule maha sirutas venna,
miks too nii saksasõbralik oli näidanud ennast.
Palju mehi metsas nälgis,
palju verekoeri jälgis
metsarüppe tallat teesid,
leidmata ei jäänud keegi.
Palju mehi punkreist püüti,
alistati, aeti küüti,
palju mehi vastu hakkas,
palju suid jäi surmavakka.
Palju hunte haual ulus,
palju kurbi päevi kulus,
kuni laste meelest suri
mälestus, et mets on kuri.
Tulid härrad hüüdema, pätti paljalt püüdema,
nägid püssi kabasid, sammud seisku rabasid.
Jätsid päti puutmata, asjakorra muutmata:
parem mitte sörkida, laenguid lahti torkida!
Päti päralt jäeti park. Õige otsus, elutark:
niigi kasvab kinni kõik, niigi saabub surm ja võit.
Meelekohtades mure: eks ma ju sõdinud hästi,
eks ma ju tegin mis tarvis, karvapealt täitsin käsku?
Vanad väsinud mehed. Pojad veel väsinumad.
Lumelageda taga õhtune päike punab.
Tuleb valgus idast, tuleb õhtu idast,
aga see ei tule, mis kõik aeg on siin.
Ohtu tuleb idast, hommik tuleb idast;
päev ja öö ei tule, päev ja öö on siin.
Loojub päike läänes, kaugel kuldses läänes,
aga siia paistab tema purpursurm.
Iga rahvas on väeti, kui ta ringutab rahus,
targaks saab tema tõesti alles veres ja vahus.
Ah, ma eksisin praegu. Minu isa oli vaene.
Suri siin, ja ta aukki oli madal ning paene.
Taga kabelit kalm justkui Toonela taba.
Elumured seal murtud, kõigest prii, kõigest vaba.
Kõik on koos, kõik on hoos, paisub laul, paisub pidu
Ainult mina vist siin häirin lõbusaid ridu.
Ole roogade mäe näen ta varju, see püsib,
kuid ta sõnad on muld ja ei tea mis ta küsib.
Ei ma söö, ei ma joo, vahin varjude-ilma.
Äkki Juudas mu ees sihib kahvliga silma.
Tüki tüsedat taid variserlikult valin,
laulu hüüatan ka, aga laulust saab hälin.
Laula, vend, kogu end, löögu tund mida tahes.
On ju salvedes saak, kõik ei hukkundki rahes.
Pilkane pimedus, varaste valgus,
oleme eksinud, olime talgus,
tulime tulema, oleme kaugel,
oleme eksinud, kodu on kaugel.
Orjad, kus me oleme?
Kodu on kadunud, võõras on valgus,
ei näe kus enese ots või kus algus,
ei ole kätt, mis ulataks lambi,
keegi lõi ustele uuesti krambi.
Orjad, kus me oleme?
Pilkane pimedus, varaste valgus,
Isamaa, mis on sust saanud ses talgus
kus on me kuningad, kes on me juhid,
kes kõik need keelekandjad ja nuhid?
Orjad, kus me oleme?
Lubjavilt ja labakinnas,
sütel köetav samovaar
mujalpool on pooles hinnas,
siin just kallim korda paar.
Mujal tõmbab moodsus manu,
auru-aeg on ümber käind,
naftanälg ja verejanu
mujal-ilmas lahti läind.
Sipelgate siseriigis,
putukate pärusmaal
elatakse hääs antiigis,
see on võimas vastukaal.
Tõde ei tõuse ja vale ei vaju.
Midagi tõesemat maa pääl ei taju.
Kõikidest jäävustest jäävam on valu.
Rõõm vahel ründab ta mõõtmatuid alu.
Riikhaaval riike murrab inflatsioon,
ei jõua jagu saada, pole jõutud,
peopesas lühike on elujoon,
mis sest, et optimist on olla nõutud.
See õis, mis eile õitses veel,
näe täna juba poetab lehti,
need seadused, mis olid jõus veel eile,
täna näe ei kehti.
On ammendatud ammutuntud tõed
ja seltskond närbub, näod on nõutud,
ka puudub silmarõõm, nood langend õed,
nii kaugele ei ole kaua jõutud.
nii sama, palja rinnaga,
ent vere hinnaga.
Jo haaras mindki hinge-äng,
kuid veel ei ole meeste mäng,
on tarvis tanke, kahureid,
siis takistama lähen neid
niisama palja rinnaga
kah vere hinnaga.
Üks laps hakkab laulma kui tilder.
Sääl aeglaselt avaneb kelder.
Ja tulevad välja säält seest kaks meest.
Nõnda lihaks on saanud sõna
nonde süütute sõim, nonde mõna,
nõnda lihast on tõusnud kaks meest
Nad käsevad hoida käed pea kohal ülal,
või muidu on lõpp kogu külal!
Ei, põlvi just ei painuta,
ei rooma suhteid looma.
On rahval raske aimata,
kust kerkib võim, mis asub pooma.
Peaasi et ei pruugi suud,
siis kaagi alla ka ei tõtta.
Ja pealegi, eks öelda ju:
kes vaikijalt saaks sõna võtta!
Ah tuisake, hõisake, uhked,
ja mingu galopiks te traav.
Las hulluvad hobused uhked,
las neelab teid kurguni kraav.
Teetegijad tee teevad korda,
arst lapib te kaelaluu,
te sõidate veel miljon korda,
meist möödudes peate nüüd suu
Jah ärge te hõisake, neetud,
kui maantee meist mööda teid viib
Teetegijad oleme, teetud,
ei päästa meid tõld ega tiib.
Tööta, tööta, tööta, tööta nöökab töötatööline.
Tööta-teeta, teeta-tööta lööpab teetateeline.
Selle puhta päikse all hakkab inimesest hale,
kui ta läheb, aga tal tee on täitsa vale.
liigikaitse, riigikaitse, looduskaitse, loomakaitse,
rahukaitse, rahvakaitse, töökaitse, taimekaitse,
mullakaitse, maakaitse, muinsuskaitse, lastekaitse,
kivikaitse, kiirguskaitse, aukaitse, autorikaitse,
tulekaitse, tuulekaitse, veekaitse, välgukaitse,
eelkaitse, erikaitse, jääkkaitse, järelkaitse,
tippkaitse, lõppkaitse, tingkaitse, ringkaitse,
elukaitse, hädakaitse, sundkaitse, umbkaitse.
Raamatuvirn - need on kõik Hando Runneli kirjutatud ja avaldatud raamatud ja luulekogud
Laulud eestiaegsetele meestele - Hando Runnel 1988
SMV = Sinitaeva palge ees, Mustal mullal Valge mees!
Viimne kujund – Rudolf Rimmel – 2003.a
{copy-paste: emoji => tekstikasti}
